Ajateenistus

Nonii, kaalun 88.7kg ja olen minekul ajateenistusse. Enne seda oli eesmärgiks teha valmis sünnipäevaks saadud mudellennuk, see saab homme hommikul peaaegu valmis, vaja veel värvida ja kleepse peale panna, jõuludel teen loodetavasti.
 Mõnda aega tagasi ei suutnud ära oodata seda sõjaväge, tahtsin juba kiiresti sinna minna, aga nüüd, päev enne, on tunne, et võiks sinna mitte minna ikkagi. See tundub nii uus ja tundmatu, pisut hirmutav, aga tean, et karta pole midagi. Enamus asju mida teen, nimetan viimaseks. Viimane õlu oli mõnda aega tagasi. Eile viimane õhtusöök perega. Viimane kord kui nägin Signet täna. Viimane käepigistus Karliga. Aga kõik see viimane tähendab, et viimane enne jõule. Jõulul on nädalane puhkus ja siis juba parimal juhul saan igal nädalavahetusel kodus käia. Mõtlen vaid, et jõuludeni on ainult natukene aega ja loodan, et satun ühte tuppa muhedate tüüpidega. Suurim lootus on muidugi see, et saaksin õhutõrjesse, siis oleks vähemalt kasu sees, mingigi seos sellega, mida tulevikus tegema hakkan. Kes ei tea, siis sain sisse Eesti Lennuakadeemiasse Õhusõiduki juhtimise erialale ehk kui kõik hästi läheb saab minust piloot.
 Olen varunud palju kraami juba sinna. Endale tundub, et olen liiga ettevalmistatud. Igalt poolt kuulan mingeid nippe ja soovitusi, siis kogunebki nn vajalik kraam, mis katab juba riiuli: seep, švamm, raseerijad, küünekärid, plaastrid, vatitikud jne.
 Homme saab kõik palju selgemaks, kuidas ja mis toimub. Mõne päevaga siis tuleb ära harjuda ja siis juba elama hakata. 8 kuud möödub kiiresti, seal peaks ju palju tegemist olema. Jõuludeni on kõige karmim aeg, sinna vaid 11 nädalat.

 Reamees Kuusmaa lõpetab.

Võileib

Täna hommikul, kui ma endale võileiba meisterdasin ja päike väljas säras juhtus midagi veidrat. Ma määrisin saiale parasjagu võid, kui see mu käest vupsas. Mu soov seda kinni püüda, enne, kui see maha kukub, oli nii suur, et ma tahtsin seda jalaga püüda. Refleksist sirutasin jala välja ning selle tulemusena lõin seda võiga määritud saiatükki, mistõttu lendas see nukker lendsai teise köögi otsa ja ma pidin talle sinna järgi minema. Pärast seda tegin ma rahulikult võileibu edasi.

14.05.2005 oli emadepäev. Ma olin siis enda maakodus Muugal ja ema tegi salatit, kuhu ta pigistas sidrunimahla. Selleks, et seda mahla salatile pigistada tuli kõigepealt sidrunist seemned eemaldada. Mina vaatasin neid seemneid ja mõtlesin, et mis oleks, kui ma paneks mõne neist kasvama.
Paningi 2 tükki kasvama. Üks neist elab praegugi ja elab vanaema juures, sest ta hooldab taimi PALJU paremini kui mina. Mul elavad ainult kaktused. Aga see sidruniseeme on juba täitsa puu moodi taimeks kasvanud, olles kuskl 60cm kõrge ja 40cm lai. Mõni nädal tagasi nägin selle peal imelikku punga moodi asja, mina ja vanaema ei tahtnud küll uskuda, et see üks õis olla võib. Aga täna, käies vanaema juures, nägin, et see pung on muutunud õieks. Uskumatu, et ühest lihtsalt poest ostetud sidrunist võetud seeme võis kasvada üldse nii suureks siin Eestis ja kasvatada veel isegi õie. Oleks vaid teine veel, saaks võib-olla isegi kuidagi ühe sidruni, mis oleks juba pääris uskumatu.

 Mu telefoni kaamera on muidugi suurepärane seadeldis ja tema ei saanud üldse aru, millest ma pilti teen ja fokuseeris tugitooli seal taga. Aga õit on siin ikkagi näha.
 See lõhnab nagu tavaline lill.


 Täna ma käisin veel raamatukogus ja tagasiteel kohtasin klassivenda, kes tuli trennist. Hakkasin mõtlema, et see distants, kus me üldse näost näkku kohtuda saime oli kuskil 60m pikk. Kui ma oleks pisut varem tulnud, siis ma poleks teda näinud, sest ta oleks olnud künka taga. Kui ma oleksin hiljem tulnud, siis ta oleks olnud teisel rajal ja me poleks teineteist märganud. Selgituseks: Tegemist oli suusahüppetornide juures asuva rajaga, tema läks pärast edasi mööda kruusateed ja mina tulin asfalteelt; kes teab, kuidas seal on, see teab :) Igatahes, nii kõndides me tõenäoliselt poleks märganud teineteist. Seega šanss, et me kohtaksime teineteist seal on ÜLIväike ja ma ei mõista, kuidas sellised asjad üldse juhtuda saavad. Kui ma oleks enne raamatukokku minekut kodus ainult korraks käinud, mitte seal 15minutit energiat kogunud, poleks ma ka teda kohanud. Ma ei oska öelda, mis põhjustel tema täpselt sel ajal jõudis, aga selliste ülimadalate tõenäosustega sündmuste juhtumine on lihtsalt vapustav.
 Ükskõik, millal me mõnda tuttavat kohtame, on see päris üllatav, sest seda lihtsalt ei saa ette ennustada, aga sellegipoolest kohtume me tuttavatega üpris tihti.

Kõigil on oma moodus, kuidas olla rõõmus.

Rule 32: Enjoy the little things.

Ma ei tahtnud, et see vestlus nii lõpeks.