Nonii, kaalun 88.7kg ja olen minekul ajateenistusse. Enne seda oli eesmärgiks teha valmis sünnipäevaks saadud mudellennuk, see saab homme hommikul peaaegu valmis, vaja veel värvida ja kleepse peale panna, jõuludel teen loodetavasti.
Mõnda aega tagasi ei suutnud ära oodata seda sõjaväge, tahtsin juba kiiresti sinna minna, aga nüüd, päev enne, on tunne, et võiks sinna mitte minna ikkagi. See tundub nii uus ja tundmatu, pisut hirmutav, aga tean, et karta pole midagi. Enamus asju mida teen, nimetan viimaseks. Viimane õlu oli mõnda aega tagasi. Eile viimane õhtusöök perega. Viimane kord kui nägin Signet täna. Viimane käepigistus Karliga. Aga kõik see viimane tähendab, et viimane enne jõule. Jõulul on nädalane puhkus ja siis juba parimal juhul saan igal nädalavahetusel kodus käia. Mõtlen vaid, et jõuludeni on ainult natukene aega ja loodan, et satun ühte tuppa muhedate tüüpidega. Suurim lootus on muidugi see, et saaksin õhutõrjesse, siis oleks vähemalt kasu sees, mingigi seos sellega, mida tulevikus tegema hakkan. Kes ei tea, siis sain sisse Eesti Lennuakadeemiasse Õhusõiduki juhtimise erialale ehk kui kõik hästi läheb saab minust piloot.
Olen varunud palju kraami juba sinna. Endale tundub, et olen liiga ettevalmistatud. Igalt poolt kuulan mingeid nippe ja soovitusi, siis kogunebki nn vajalik kraam, mis katab juba riiuli: seep, švamm, raseerijad, küünekärid, plaastrid, vatitikud jne.
Homme saab kõik palju selgemaks, kuidas ja mis toimub. Mõne päevaga siis tuleb ära harjuda ja siis juba elama hakata. 8 kuud möödub kiiresti, seal peaks ju palju tegemist olema. Jõuludeni on kõige karmim aeg, sinna vaid 11 nädalat.
Reamees Kuusmaa lõpetab.
