This is my blogpost with a deep meaning.

You’re not deep,
You’re not an intellectual,
You’re not an artist,
You’re not a critic,
You’re not a poet,
You're not a philosopher,

You just have internet access.


But then again, not so deep.

Sõõrikukohvik

Signe on minult ikka küsinud vahetevahel, et kas ma enam blogi ei kirjuta. Olen vastanud, et ma ei tea, ilmselt mitte. Ning siis ta on küsinud, kas ma ei kirjuta enam kunagi blogi. Sellele olen vastanud, et tõenöoliselt mitte.

Aga siin ma nüüd jälle olen, kirjutamas, peaaegu aasta aega pole seda teinud.

Ma käisin täna suusapükse ostmas ning pidin selle jaoks 15 korda linna ja tagasi koju sõitma (Tegelikult 2 korda, aga see võttis kõik aega peaaegu 5 tundi). Ma läksin autoga, tulin koju trolliga, siis läksin uuesti autoga, sain ka tagasi autoga, aga mitte koju, vaid Nõmmele. Selleks ajaks oli mul kõht juba tühi seiklemisest ja läksin Sõõrikukohvikusse sööma.

Süües seal praadi ja sõõrikuid hakkasingi mõtlema, et küll see kohvik siin Nõmme südames on ikka legendaarne. Nii kaua kui minu mälu on mu elu salvestanud, mäletan mina, et Sõõrikukohvik on eksisteerinud. Alati on see olemas olnud, põhimõtteliselt samasugune seest ja väljastpoolt ning sealt saab imelisi õlis küpsetatud sõõrikuid ning ka mõnusaid päevapraade. Need sõõrikud on seal alati täpselt samasugused olnud, täpselt samamoodi maitsenud ja täpselt samasugused välja näinud. Ma mõtlesin, et kui seda kohta poleks, siis oleks Nõmmelt väga suur tükk puudu. Usun, et iga Nõmmekas teab, et on olemas Sõõrikukohvik, kust saab alati kindla peale ülimaitsvaid sõõrikuid. Isegi kui see mitu kuud meelde ei tule, siis kuskil sügaval alateadvuses on olemas teadmine, kust saab mõnusa atmosfääriga kohvikust sõõrikuid, pannkooke ja praadi. Sõõrikohvik võibki olla see Nõmme süda. See on seal alati olnud ja loodan väga, et see ka alatiseks jääb sinna.

See postitus ei garanteeri, et mu blogi tuhast tõuseb nagu fööniks, aga võimalik, et hõõgub tasakesi edasi.

See on hea. Nii hea

The clock is running. Make the most of today. Time waits for no man. Yesterday is history. Tomorrow is a mystery. Today is a gift. That's why it is called the present.

Jätkates Eurovisiooni lainel..

Tore artikkel, mulle meeldis: http://weirdestbandintheworld.com/2013/04/10/weird-band-of-the-week-winny-puhh/

Tii-Tii

See eluke on täitsa tore hetkel.
Elan täitsa Tartus nüüd, töötan Pierre kohvikus ning käin autokoolis.
Igal pool on põnev.

Eelmisel teisipäeval(26.03) tellisin sülearvuti endale.. peaks pärast kolmapäeva kätte saama. Alguses öeldi, et saan selle juba eelmisel neljapäeval(28.03), aga kuna olid pühad, siis kaupa ei transporditud kuskil välismaal.

Muutsin ka blogi kujundust, eelmine tüütas ära. See ei ole küll perfektne, aga hetkel mulle meeldis.. ehk siis eile õhtul meeldis.



novot
that's it



for now

Eesti Laul

Okei..
Niisiis, Eesti Laul..

Nähes valikut, mida tegi Eesti rahvas(ehk need kes suvatsesid hääletada), on tulemus kohutav.

Valituks osutus Birgiti laul, misiganes selle nimi on. Tegemist on igatahes Leplandi eelmise aasta laulu naisvariandiga. Ott saavutas hea koha küll, aga ma ei usu, et sel aastal midagi head sellest saab. Pakun, et Eesti ei saa poolfinaalist edasi.

Konkursil oli häid laulusid küll. Oleksin vägagi mitme laulu puhul rõõmus olnud, kui see oleks läinud Eestit esindama. Mina olin Facelift Deeri poolt - vägagi energiline lugu ja noorele poisile kogemust andev. Ka Elina Borni lool polnud viga, Põhja-Tallinn oli ka täitsa okei. Teele Tuuli ja misiganes oli ka powerful. Aga Birgiti laul, no mida kuradit, rahulik uinamuina, kellele see enam peale läheb.
   Mulle lihtsalt tundub, et Eesti rahvas(need kes hääletasid) ei ole muutusteks valmis. Ma olen pettunud meis. See on väga halb. Üritatakse ikkagi minna sama rada mööda edasi, mis eelnevatel aastatel on mingit edu toonud (Ott tuli hea lauluga konkursile ja jäi kuuendaks). AGA SEE OLI EELMINE AASTA. Keegi ei lähe lauluvõistlusele eelneva aasta lauluga lootes uuesti võita. Uuel aastal uue hooga, mida iganes. Birgit ei saa poolfinaalist edasi.. Ma oleks väga rahul olnud isegi Winny Puhhiga. Laul on päris halb, aga siiski.. teistsugune.. energiline ja tempokas.. Põhiline siiski, et teistsugune. See oleks olnud aktsepteeritav, aga ei.. oli vaja saata rahulik põhjamaaline Birgit.. See ei ole võidulaul.. iseasi, mis eesmärkidel me osaleme seal. Oleks Eestil üldse raha, et korraldada seda konkurssi siin ? Minu arust mitte. Nii et hea et me ei saatnud teoreetilist Eurovisiooni võidulaulu sinna.

Me ei ole valmis muutusteks..
mis tähendab, et mu eelmise postituse sisu on küllaltki.. mm kuidas nüüd öelda.. nagu hane selga vesi..
         Ma ei taha teid kuidagi süüdistada.. aga te olete osa Eesti rahvast.. Kui te tahaks muutust, oleks te hääletanud..



 *Et kuidagi jõuda ühiskonnani, mis toetab kõiki on vaja kõigi toetust ja lootust. Iga inimene peab sellest teadlik olema, alates meist kuni etioopia paljaste neegrilasteni. Kõik peavad teadma. Ainult nii on võimalik saavutada terve inimkonna ühine ja rahumeelne tulevik. Mina usun sellesse. Aga ma tean, et seda ei juhtu minu eluajal.*

Mina ei hääletanud Eesti Laulul, ma olen hetkel vaene ja elan viimase raha peal, teises linnas, eemal perest.

Jah, kolin nüüd..mm.. kahe päeva jooksul Tartusse
Sain Pierre kohvikus tööd.
jee

Aeg

Nonohh.. Ma siis enam ei ole sõjaväes. Sellega läks nii. Ja ma arvan, et on hea, et ei ole. Sõjavägi ei ole vajalik, sõda ei ole vajalik. Ma tahaksin teada, mida Teie arvate (kes siia veel satuvad, kui ma siia kirjutan 4 korda aastas..) Anyway, ma hiljuti tutvusin ühe väga põneva ideega, mille realiseerumine võtab aega kindlasti 100 aastat.. ma arvan.

http://www.thevenusproject.com/en/the-venus-project/resource-based-economy

Sealt saate lugeda ja vaadata, mis see siis on ka. Minu arust on see üks väga hea idee, mille rakendumisel oleks väga palju hüvesid. Aga seda ei saa teha üksi, on vaja, et kõik teaksid sellest, et kõigil oleks soov jõuda sellise ühiskonnani.

Aga et mitte jääda pilvedesse hõljuma tuleb rabada rasket tööd. Seda üritan ka mina teha, hetkel küll mitte väga edukalt. Käin küll vestlustel ja proovipäevadel nädalas mitu korda, kuid vastuseid ma ei saa miskipärast. Veits kurb, aga tahaks küll raha teenida, et osta üks tore sülearvuti endale, millega end läbi ülikooli vedada. Te ei taha veits annetada mulle, et ma enne töö saamist täitsa nulli ei kukuks? :)

ok lamp

hmm. Tööd üritan leida Tartusse. Sealne elu on mõnusam. Enamus sõpru on kah seal. Siis on ikka tore. Juhiload tiksuvad ka mõttes.

Kes mu blogi üldse loeb ? huvitav küll jep.

Ajateenistus

Nonii, kaalun 88.7kg ja olen minekul ajateenistusse. Enne seda oli eesmärgiks teha valmis sünnipäevaks saadud mudellennuk, see saab homme hommikul peaaegu valmis, vaja veel värvida ja kleepse peale panna, jõuludel teen loodetavasti.
 Mõnda aega tagasi ei suutnud ära oodata seda sõjaväge, tahtsin juba kiiresti sinna minna, aga nüüd, päev enne, on tunne, et võiks sinna mitte minna ikkagi. See tundub nii uus ja tundmatu, pisut hirmutav, aga tean, et karta pole midagi. Enamus asju mida teen, nimetan viimaseks. Viimane õlu oli mõnda aega tagasi. Eile viimane õhtusöök perega. Viimane kord kui nägin Signet täna. Viimane käepigistus Karliga. Aga kõik see viimane tähendab, et viimane enne jõule. Jõulul on nädalane puhkus ja siis juba parimal juhul saan igal nädalavahetusel kodus käia. Mõtlen vaid, et jõuludeni on ainult natukene aega ja loodan, et satun ühte tuppa muhedate tüüpidega. Suurim lootus on muidugi see, et saaksin õhutõrjesse, siis oleks vähemalt kasu sees, mingigi seos sellega, mida tulevikus tegema hakkan. Kes ei tea, siis sain sisse Eesti Lennuakadeemiasse Õhusõiduki juhtimise erialale ehk kui kõik hästi läheb saab minust piloot.
 Olen varunud palju kraami juba sinna. Endale tundub, et olen liiga ettevalmistatud. Igalt poolt kuulan mingeid nippe ja soovitusi, siis kogunebki nn vajalik kraam, mis katab juba riiuli: seep, švamm, raseerijad, küünekärid, plaastrid, vatitikud jne.
 Homme saab kõik palju selgemaks, kuidas ja mis toimub. Mõne päevaga siis tuleb ära harjuda ja siis juba elama hakata. 8 kuud möödub kiiresti, seal peaks ju palju tegemist olema. Jõuludeni on kõige karmim aeg, sinna vaid 11 nädalat.

 Reamees Kuusmaa lõpetab.

Võileib

Täna hommikul, kui ma endale võileiba meisterdasin ja päike väljas säras juhtus midagi veidrat. Ma määrisin saiale parasjagu võid, kui see mu käest vupsas. Mu soov seda kinni püüda, enne, kui see maha kukub, oli nii suur, et ma tahtsin seda jalaga püüda. Refleksist sirutasin jala välja ning selle tulemusena lõin seda võiga määritud saiatükki, mistõttu lendas see nukker lendsai teise köögi otsa ja ma pidin talle sinna järgi minema. Pärast seda tegin ma rahulikult võileibu edasi.

14.05.2005 oli emadepäev. Ma olin siis enda maakodus Muugal ja ema tegi salatit, kuhu ta pigistas sidrunimahla. Selleks, et seda mahla salatile pigistada tuli kõigepealt sidrunist seemned eemaldada. Mina vaatasin neid seemneid ja mõtlesin, et mis oleks, kui ma paneks mõne neist kasvama.
Paningi 2 tükki kasvama. Üks neist elab praegugi ja elab vanaema juures, sest ta hooldab taimi PALJU paremini kui mina. Mul elavad ainult kaktused. Aga see sidruniseeme on juba täitsa puu moodi taimeks kasvanud, olles kuskl 60cm kõrge ja 40cm lai. Mõni nädal tagasi nägin selle peal imelikku punga moodi asja, mina ja vanaema ei tahtnud küll uskuda, et see üks õis olla võib. Aga täna, käies vanaema juures, nägin, et see pung on muutunud õieks. Uskumatu, et ühest lihtsalt poest ostetud sidrunist võetud seeme võis kasvada üldse nii suureks siin Eestis ja kasvatada veel isegi õie. Oleks vaid teine veel, saaks võib-olla isegi kuidagi ühe sidruni, mis oleks juba pääris uskumatu.

 Mu telefoni kaamera on muidugi suurepärane seadeldis ja tema ei saanud üldse aru, millest ma pilti teen ja fokuseeris tugitooli seal taga. Aga õit on siin ikkagi näha.
 See lõhnab nagu tavaline lill.


 Täna ma käisin veel raamatukogus ja tagasiteel kohtasin klassivenda, kes tuli trennist. Hakkasin mõtlema, et see distants, kus me üldse näost näkku kohtuda saime oli kuskil 60m pikk. Kui ma oleks pisut varem tulnud, siis ma poleks teda näinud, sest ta oleks olnud künka taga. Kui ma oleksin hiljem tulnud, siis ta oleks olnud teisel rajal ja me poleks teineteist märganud. Selgituseks: Tegemist oli suusahüppetornide juures asuva rajaga, tema läks pärast edasi mööda kruusateed ja mina tulin asfalteelt; kes teab, kuidas seal on, see teab :) Igatahes, nii kõndides me tõenäoliselt poleks märganud teineteist. Seega šanss, et me kohtaksime teineteist seal on ÜLIväike ja ma ei mõista, kuidas sellised asjad üldse juhtuda saavad. Kui ma oleks enne raamatukokku minekut kodus ainult korraks käinud, mitte seal 15minutit energiat kogunud, poleks ma ka teda kohanud. Ma ei oska öelda, mis põhjustel tema täpselt sel ajal jõudis, aga selliste ülimadalate tõenäosustega sündmuste juhtumine on lihtsalt vapustav.
 Ükskõik, millal me mõnda tuttavat kohtame, on see päris üllatav, sest seda lihtsalt ei saa ette ennustada, aga sellegipoolest kohtume me tuttavatega üpris tihti.