Signe on minult ikka küsinud vahetevahel, et kas ma enam blogi ei kirjuta. Olen vastanud, et ma ei tea, ilmselt mitte. Ning siis ta on küsinud, kas ma ei kirjuta enam kunagi blogi. Sellele olen vastanud, et tõenöoliselt mitte.
Aga siin ma nüüd jälle olen, kirjutamas, peaaegu aasta aega pole seda teinud.
Ma käisin täna suusapükse ostmas ning pidin selle jaoks 15 korda linna ja tagasi koju sõitma (Tegelikult 2 korda, aga see võttis kõik aega peaaegu 5 tundi). Ma läksin autoga, tulin koju trolliga, siis läksin uuesti autoga, sain ka tagasi autoga, aga mitte koju, vaid Nõmmele. Selleks ajaks oli mul kõht juba tühi seiklemisest ja läksin Sõõrikukohvikusse sööma.
Süües seal praadi ja sõõrikuid hakkasingi mõtlema, et küll see kohvik siin Nõmme südames on ikka legendaarne. Nii kaua kui minu mälu on mu elu salvestanud, mäletan mina, et Sõõrikukohvik on eksisteerinud. Alati on see olemas olnud, põhimõtteliselt samasugune seest ja väljastpoolt ning sealt saab imelisi õlis küpsetatud sõõrikuid ning ka mõnusaid päevapraade. Need sõõrikud on seal alati täpselt samasugused olnud, täpselt samamoodi maitsenud ja täpselt samasugused välja näinud. Ma mõtlesin, et kui seda kohta poleks, siis oleks Nõmmelt väga suur tükk puudu. Usun, et iga Nõmmekas teab, et on olemas Sõõrikukohvik, kust saab alati kindla peale ülimaitsvaid sõõrikuid. Isegi kui see mitu kuud meelde ei tule, siis kuskil sügaval alateadvuses on olemas teadmine, kust saab mõnusa atmosfääriga kohvikust sõõrikuid, pannkooke ja praadi. Sõõrikohvik võibki olla see Nõmme süda. See on seal alati olnud ja loodan väga, et see ka alatiseks jääb sinna.
See postitus ei garanteeri, et mu blogi tuhast tõuseb nagu fööniks, aga võimalik, et hõõgub tasakesi edasi.
No comments:
Post a Comment